See on eriti hästi märgatav linnakeskkonnas, kus isegi ühe tänava piirides saame "rännata" läbi mitme aastakümne või isegi läbi aastasadade – peene juugendstiilis hoone kõrval kõrgub kaasaegne bürookompleks, veidi kaugemal aga ilmetu nõukogude ajastu hoone, kohe selle kõrval on ainulaadse arhitektuuriga 90ndate maja. Sama kirev ja mitmekesine on ka elamuehitus.

Üldiselt võib Eestis eristada elamute ehitamisel viit etappi: sõjaeelsed või enne Teist maailmasõda ehitatud hooned, nõukogude perioodil ehitatud majad, 90ndate hooned, kriisieelsel või suurel ehitusbuumil (´00-ndad) ehitatud majad ja tänapäeval või praegu kerkivad hooned. Erinevad ajaperioodid, erinevad ehitustraditsioonid ja -materjalid, sh soojuslikud omadused.

Samuti on oluline välja tuua, et igal perioodil kasutati erinevaid tehnoloogiaid, lahendusi ja ehitusmaterjale, et lisaks hoone kandevõimele tagada ka selle energiatõhusus. Tänane olukord energiaressursside kallinemisel näitab, et suur osa selle sajandi esimese kümnendi lõpuni, 2008. aasta ülemaailmse kriisini ehitatud hoonetest vajaksid soojustamist. See võib olla esmane soojusisolatsiooni paigaldamine hoonetele, kus on ainult müüritisega seinad ilma soojusisolatsioonita, see võib toimuda lisaisolatsioonina ebapiisava soojusisolatsioonikihiga hoonetele, näiteks hoonetele, mis on ehitatud eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel ja kus on väga õhuke soojusisolatsioonikiht. Soojustamist võib võtta ka nagu vigade parandamist hoonetes, mis ehitati sageli halva kvaliteediga, nt enne globaalset kriisi. Kui mõelda tulevikule, siis täna valmivad hooned on soovitav ehitada võimalikult energiasäästlikud.

Esimese Eesti ajal ehitati hoonete seinu puidust, savitellistest, looduskividest ning katuse soojustamiseks kasutati savikrohvi, räbu ja kõike muud tollal olemasolevat. Tegemist oli massiivsete konstruktsioonidega, mis andsid väga hea kandevõime, heliisolatsiooni ja akumuleerisid soojust, kuid niipea kui küte maha keerati, läks hoone väga kiiresti jahedaks.

Selliseid hooneid ehitati Eestis kuni 1940. aastani. Maal olid need enamasti puitehitised, linnades kuni 6-korruselised kivihooned. Kortermajade peamise ehitusmaterjalina kasutati savitellist või kivi. Soojustehniliselt olid need hooned külmad, sest nende paksud seinakonstruktsioonid olid madala soojapidavusega, samuti olid laed kõrged (kuni 3,7 m) ja suuri ruume oli raske kütta. Ja välisseinad ei olnud spetsiaalselt soojustatud vaid ainult krohvitud.

Võrreldes tänapäevaste soojusisolatsioonimaterjalidega oleksid sellised 50 cm paksused seinad analoogsed umbes 1-2 cm paksuse soojusisolatsioonikihiga, millest muidugi ei piisa. Kindlasti on vaja need soojustada, kuid tuleb arvestada, et sageli on seda tüüpi hooned kultuuri- ja ajaloomälestised, mille puhul ei ole võimalik fassaadi väljastpoolt soojustada, kuna ei ole lubatud  muuta hoone välimust. Sellistel juhtudel on võimalik kasutada soojustuslahendusi ehitise  soojustamiseks seestpoolt.

Eesti ajaloo järgmisel etapil ehitati palju tüüpilisi kortermaju, mille ehitamist reguleeris tolleaegne valitsus. Eramute ehitamisel lähtuti põhimõttest „mida, kust ja kuidas saab", mistõttu kasutati sageli erinevaid ehitusmaterjale korraga.

Siin saab eristada kolme etappi. Aastate 1941–1960 elamuehitussektorit iseloomustavad Stalini aegsete tüüpiliste projektide järgi ehitatud tellishooned, millel oli isegi suhteliselt hea ehituskvaliteet. Seda seletatakse asjaoluga, et ehitusprotsessi kontrollisid rangelt õiguskaitseorganid, ehitusmaterjalide tootmiseks nõuti spetsiaalset sertifikaati ja kõiki töid kontrolliti hoolikalt. Sel ajal ehitatud hooned olid monumentaalsed, paksude välis- ja siseseintega, kõrgete lagede ja suurte akendega. Kuigi välisseinad jäid paksude tellisseinte tõttu lisasoojustuseta, olid need hooned tolle aja kohta suhteliselt hea soojus- ja heliisolatsiooniga. Tänapäeval tuleb selliseid hooneid mõistagi täiendavalt soojustada, sest kuigi neil olid paksud müüritisega seinad, oli nende soojusjuhtivus kordades väiksema efektiivsusega võrreldes kaasaegsete  lahenduste ja soojusisolatsioonimaterjalidega.

Järgmine etapp oli aastatel 1961–1979, mil elamuehitussektoris hakati laialdaselt kasutama ehitamist  tüüpprojekti järgi. Need olid 316. ja 318. seeria (nn hruštšovkad) ja 464. seeria projektid, alustati ka 467., 103. ja 104. seeria hoonete ehitamist ning perioodi lõpus ehitati 602. seeriat. Välisseinte materjalina kasutati silikaattelliseid, savitelliseid ja monteeritavaid betoonpaneele. Hooned tehti karbikujulistena, fassaadidesse tekkisid väljapoole ulatuvad rõdud või sissepoole suunatud lodžad, mis põhjustavad hoonetes senini suuri soojakadusid. Tavaliselt kasutati ühe mikrorajooni väljaehitamiseks vaid kahte kuni kolme tüüpprojekti, mis erinesid üksteisest nii korruste arvu ja elementide detailsuse kui ka korterite planeeringu nüansside poolest. Välisseinad jäid täiendavalt soojustamata ja ventilatsioonile ei mõeldud. Nende hoonete soojapidavus oli nõrk, sest nõukogude ajal oli kütus odav ja kui ruumides oli liiga palav, siis tehti aknad lihtsalt lahti. Sel ajaperioodil ehitatud hoonete tehniline seisukord soojapidavuse osas on täna kõige halvem, mistõttu on nende hoonete renoveerimine eriti vajalik. Paneelide vahelised ühendused olid halvasti täidetud ebakvaliteetsete materjalidega ja need ei olnud õhutihedad ning aja jooksul nende seisukord ainult halvenes põhjustades täiendavat soojuskadu. Nende hoonete kasutusiga on lõppemas ja nende halb seisukord ainult kiirendab nende lagunemist. Soojustamine võib samas parandada nende hoonete energiatõhusust ja aidata hoida kandekonstruktsiooni kauem heas seisukorras.

Kolmandas etapis, aastatel 1980–1991, kehtestati Nõukogude Liidus uued projekteerimisnõuded. Sellel perioodil  alustati populaarsete ja kvaliteetsete 119. seeria hoonete ehitamist, samuti realiseeriti rohkem kui üks eriprojekt. Peamise ehitusmaterjalina domineerisid raudbetoonist suurpaneelid. Soojusisolatsiooni poolest väärib tähelepanu 119. seeria, kus kandekonstruktsioonide jaoks kasutati kolmekihilisi paneele, mille soojapidavusnäitajad on oluliselt paremad võrreldes teiste seeriate korterelamutega. Kuigi tänapäeval ei ole ka need näitajad siiski piisavad.

Iseseisvuse taastamise järel võeti Eestis kasutusele uued ehitusnormid, mis viitasid ka hoonete energiatõhususele. Arusaadavalt olid need võrreldes tänaste normide ja nõuetega tunduvalt madalamad, kuid ka kulud energiaressurssidele olid suhteliselt madalad. Kortermaju ehitati harvem, kuid eramajade ehitus arenes kiiresti.

Pärast Eesti taasiseseisvumist toimusid kiired reformid: erastamine, denatsionaliseerimine, maareform, elamuturu arendamine. Aastatel 1992–2002 jäi Eestis suuremate kortermajade ehitamine peaaegu seisma. Kiiremini arenes uute individuaalelamute, büroohoonete ja ühiskondlike hoonete ehitamine. Paljudel objektidel alustati rekonstrueerimis- ja renoveerimistöödega. Ehitustööstusse tulid uued materjalid ja tehnoloogiad, mis võimaldasid teoreetiliselt ehitada kvaliteetsemalt ja kasutada mitmekülgseid lahendusi, sh ka soojusisolatsiooni vallas. 

Võrreldes aga tolleaegseid standardeid tänapäevastega, sh energiaressursside maksumuse erinevust, siis on näha, et kuigi soojusisolatsioonivajadust puudutavad standardid kehtestati, olid need tunduvalt madalamad kui tänapäeval. Seepärast on  soovitav või lausa vajalik neil aegadel ehitatud hooned tänapäeval uuesti soojustada.

Selle sajandi alguses toimus kiire majandusareng ja koos sellega kasvas ka hoonete ehitusmaht. Mulli tekkele aitasid kaasa erinevad majanduslikud tegurid, mis tõukasid ehituses madalat kvaliteeti ja "kiiret" ehitust.

Lihtsalt saadavad laenud kasvatasid ehitusmahte tohutult. Sellest tekkisid aga mitmed negatiivsed trendid: ebaadekvaatselt kõrged ehituskulud, ebakvaliteetsed ehitustööd, kahjumlikud ja kasutajavaenulikud objektid. Ehitati palju projekte, mis ei vasta enam tänapäeva nõuetele oma läbimõtlemata insenertehniliste lahenduste, odavate ebakvaliteetsete ehitusmaterjalide ja suurte majandamiskulude tõttu. Selliste näidetena saab esile tuua  mitmeid eramajade külasid suuremate linnade ümbruses olevatel  heinamaadel, aga ka kortermaju ja muid objekte. Paljud neist vajavad kapitaalset ümberehitamist ja renoveerimist. Arvukate selle aja objektide soojustamine on tehtud hooletult ja ebaprofessionaalselt, esineb palju vigu ja kasutatud on sobimatuid materjale.

Muidugi ei ehitatud kõiki hooneid halvasti, kuid kahjuks on nende osa siiski suur. Nende hoonete energiatõhususe parandamiseks tuleks need esialgu põhjalikult üle vaadata ja aru saada, kus on lüngad ja vead, mis  tuleb likvideerida ja paigaldada täiendav soojusisolatsioonikiht, mis vastaks tänapäeva nõuetele.

Uusehitis on täna ehitatud hoone, mis on kasutusel järgmised 50 või isegi 100 aastat. Seepärast on praegust energiaressursside kallinemise olukorda vaadates soovitatav muuta ehitis võimalikult energiasäästlikuks, et ei peaks edaspidi muretsema suurte küttekulude pärast. Energiatõhusus ei ole ainult soojustamine vaid see on tehniliste lahenduste ja ehitusmaterjalide kogum. Samas on selge, et piisav soojapidavus on üks olulisemaid aspekte parema energiatõhususe saavutamiseks.

Tänane arusaam ehitusest tähendab suurepärast kvaliteeti, energiatõhusust, jätkusuutlikkust, tõhusat ja läbimõeldud ressursikasutust ning keskkonnasõbralikkust. Säästvaid ehituspõhimõtteid hakatakse järk-järgult juurutama kaasaegsetes hoonetes - nii mitme korteriga projektides, mida mitmed Eestis hea mainega arendajad edukalt ellu viivad, kui ka eramajade ehitamisel. Üha enam pööratakse tähelepanu madala energiatarbimisega hoonetele, roheehitusele ja passiivhoonetele. Olulist rolli mängib see, et alates 2021. aastast peavad kõik uusehitised olema peaaegu nullenergiahooned. See tähendab ühtlasi ka sobivat soojusisolatsioonimaterjalide valikut ja nende õiget rakendamist. Soojusisolatsioon on energiasäästliku ja säästva ehituse üks alustalasid, mis koos kaasaegsete insenertehniliste lahendustega loob mugava, turvalise ja tervisliku elukeskkonna.

Hoonele ja selle energiatõhususele tuleb mõelda kõikidest aspektidest lähtuvalt – soojusisolatsioon ja selle paksus, värske õhu sisenemisel soojust tagastav sundventilatsioonisüsteem, akende valik ja nende konstruktsioon, hoone õhupidavus ja külmasildade vältimine. Samamoodi on uusehitiste puhul oluline hoone asend - suurimad aknad tuleks paigutada lõunaküljele. Kõige selle kõrval on loomulikult oluline ehituse kvaliteet ja lahenduste tehnoloogiline korrektsus, sest head lahendused on efektiivsed vaid siis kui need on õigesti ehitatud.